Kõige kallim koorem

Süžee viib meid Teise maailmasõja aega. Oświęcimi lähistel metsas elas vaene puuraidur oma naisega. Külm, nälg ja puudus tegid nende igapäevaelu raskeks, ainsa lapse surm muserdas hinge ja tegi elu talumatuks. Ükskord, kui näis, et õnnetust saatusest pole neil enam iial pääsu, tärkas nende külmunud südames lootus. Mürinal koonduslaagri poole kihutavast surmarongist visatakse lumme lapsuke. See muudab õnnetu paari saatust pöördumatult. Aknast välja visatud eluraasuke on ime ja lootuse märk, mis toob soojust masenduse küüsis vaevlevasse naisesse, kes otsustab ohust hoolimata hakata nutva tüdrukukese emaks. Lapse koju viinud, seisab naine silmitsi puuraiduri vaenulikkusega. Karm ja ebausklik mees on kindel, et see laps „pole selline nagu meie“, et ta on juut, nende südametute seast, kes on võimelised oma lapse hülgama... Tüdruku helgus ja puhtus, naeratus ja naer sulatavad lõpuks puuraiduri südame. Ta mõistab, et tüdrukukese vanematel polnud teist võimalust. Nad jätsid ta lumme ainult suurest armastusest ja tõid suure ohvri, et päästa laps õudsest saatusest, mis ootas neid Oświęcimis.