Naerata ometi

Vanemliku hooleta jäänud teismeline Mari satub lastekodusse, mille lohutu keskkond meenutab pigem vanglat. Tundliku ja introvertse tüdruku pea fataalseks osutuvas olelusvõitluses põimuvad valu ja pisarad esimeste armumiste mõrumagusate hetkedega, taustaks saatusekaaslaste isemoodi okkalised eluteed. Eesti filmi *grand lady* Leida Laiuse eelviimane ekraanitöö ja kaaslavastaja Arvo Iho režiidebüüt mängufilmis kasutab lastekodu vaenulikku mikrokosmost hilisnõukogude ühiskonna võrdkujuna, kritiseerides selle toimeloogikat ja kõikehõlmavat võõrdumistunnet. „Naerata ometi“ pälvis preemiaid mitmetel rahvusvahelistel festivalidel, nagu Berlinale (1987, UNISEFi preemia) ja Créteil’ Festival International de Films de Femmes (1990, Prix Graine de Cinéphage). Film digiteeriti 6K resolutsioonis Rahvusarhiivis ja restaureeriti 4K resolutsioonis Locomotive Classicsi poolt 2024. aastal. Eva Näripea Režissöör Leida Laius, Arvo Iho Stsenarist Marina Šeptunova Osades Monika Järv, Hendrik Toompere jr, Tauri Tallermaa Produtsent Ants Tomband Operaator Arvo Iho Helilooja Lepo Sumera